Kui Maris koos Annaga ühel õhtul meie Tatari stuudios kokku juhtusid, ei osanud me arvata, et üldse  eksperimendiks läheb. Maris armus kohapeal meie kahte meriino kampsunisse totaalselt ära, aga puänt on selles, et üks neist oli must ja teine roosa. Täiesti äärmuslikud kampsunid. Nii pakkuski Anna Marisele välja, et too teeks eksperimendi, kuidas üks või teine kampsun teda mõjutavad, kumma poole ta käsi tihemini haarab või mis tundeid nad üleüldiselt tekitavad. Tulemus on siin. Keri alla ning loe juba lähemalt! 

Maris Pihlap - värvide poolt ja vastu 

Ühel pimedal talveõhtul astusin läbi uuest Woolishi stuudiost, silme eest kindel siht- leida pimeda aja üleelamiseks hea kampsun. Kontekstiks niipalju, et minu riidekappi võib üldiselt iseloomustada märksõnadega- must, beež, tumeroheline, äärmisel juhul midagi sinist.

Ma teadsin ju küll, et uksest sisse astudes tervitab mind värvipalett, mis pimedatele detsembrikuu õhtutele justkui vastandudes lausa pakatab kevadetundest. Toob naeratuse näole. Tuletab meelde, et kuigi üle elatud november üritas meile vastupidist tõestada, siis kõik ei ole kunagi hall. See mõjus lohutavalt. Tahtsin seda tunnet endaga ka koju kaasa võtta.

Peale mõningast proovimist leidsin, et kõige paremini hoiab mind kõrge kraega Sato, aga seisin dilemma ees, kas must või roosa kampsun. Tundub lihtne, onju? Minu jaoks ka. Tavaliselt saan sellistest olukordadest kiiresti läbi loogikaga, kui sa pole kirglikult ei ühe ega teise poolt, siis järelikult pole see valik nii oluline ja võid lihtsalt suvaliselt ühe võtta- säästab aega. Korraga tundus see otsus olevat kaalukam, lausa identiteedi küsimus.

Tahan ma olla see särav Woolishi-tšikk, kes ei hooli ilmaoludest ei sees- ega väljaspool, sest särab ise nii julgelt ja eredalt? Või tahan ma jääda stiilselt vaoshoituks, teha turvalise valiku, mis mu ülejäänud garderoobiga kindlasti paremini sobib? Pärast Annaga arutamist jõudsin ainsa loogilise lahenduseni- võtan mõlemad! Ei jää ootama või mõtlema “what if”. Nüüd ma siis kirjutangi, et jagada tulemusi.

Ei hakka liialt pinget kruvima ja ütlen kohe ära, et musta kampsunit olen kandnud palju rohkem. See on praktiline. Sobib pea kõigega mu riidekapist. Seda kandes tunnen end enesekindlana ja tõsiseltvõetavalt.

Küll aga, kuula mind ära… päevad, kus roosat on vaja läinud, on seda ikka väga vaja läinud. Märkasin, et haaran ta järele just siis, kui pimedus hakkab grammike liiga raskelt mõjuma. Kui olen kehvasti maganud, aga ees ootab päev täis ägedaid plaane, kus tahan endast maksimumi anda. Kui unustan end nukrutsema ja on vaja endale meelde tuletada, et mine ela, tegutse ja lihtsalt tee! Mõjub nagu hästi hapu kummikomm või hüpe külma vette või lemmik trennilugu klappidest, hästi valjult.

Lootsin vist selle eksperimendi lõpuks leida, et üks neist värvidest on “minu oma” ja teine ei ole, et saaks tagantjärele tarkusena öelda, kumb oleks õige valik olnud. Praeguseks saan aga musta ja roosa Sato kohta öelda ainult, et funktsionaalselt on tegemist täiesti erinevate toodetega. Must on päris siiralt parim praktiline ost eelmisel aastal, mis on nii palju kasutust saanud. Roosa näol on tegemist mu uue lemmiku värviteraapia töövahendiga. Ja üllatus-üllatus, ühe inimese sisse mahub nii palju rohkem kui üks esteetika või värvipalett. Olgem ausad, need täiuslikult kureeritud beež-valged ja ainult tuhmides toonides elud ei ole kunagi päris.

Soovituste jagamisel kaldun vast siiski roosa poole, sest kui klassikalist musta leiab ka mujalt, siis närvisüsteemile nii mõnusa mõjuga värve kui Woolishil, pole ma Eestis veel kohanud.